Ulmekirjandus on üpris meediakauge nišš Eesti kirjanduses. Sestap tutvustan teile Reaktorit, Eesti üht suurimat ulmeajakirja ja pakun kuulamiseks üht enda sisse loetud ulmejuttu.
Ulme on pea sama vana kui inimkond. Juba meie esiisad Aafrika savannides jutustasid lugusid sellest, mida polnud näha ja mida sai hoomata vaid mõttega. Muinasjutud on iga lapsepõlvega kaasas käiv õnnistus, mis meid kasvõi hetkeks mõnda teise maailma viib. Ise lugema õppides avastame loendamatu hulga tegelasi, maailmu ja huvitavaid asju, mida need tegelased neis maailmades korda saadavad. Me elame teisi elusid kaasa, tunneme rõõmu nende võitudest ja nutame nende kaotuste pärast. Kuid suuremaks kasvades me tihti unustame selle kunagise võlumaailma, selle fantaasiaküllase ja ulmelise laotuse, kus me rändasime.
Mis see Reaktor siis on?
Just sellepärast olen ma võtnud enda ülesandeks tutvustada selle portaali lugejatele ja muidu külastajatele Reaktorit. Reaktor on definitsioonilt ulmeajakiri veebis, mis on loodud fännide poolt teistele fännidele. Sellele panid aluse 2011. aastal kolm ulmekirjanikku-nautlejat: Agur Karukäpp (tuntud ka kui Maniakkide Tänav), Joel Jans (toona rohkem J. J. Metsavana) ja Anne-Mai Ilumäe. Sama aasta oktoobris ilmus esimene number. Juba esimeses juhtkirjas olid paika pandud põhimõtted, millest minu meelest on siia maani kinni peetud. Näiteks igakuise ilmumise, lisaks juttudele ka artiklite ja intervjuude avaldamise ning – kõige tipuks – noorte ja/või algajate kirjanike toetamise.
Juba esimese numbri esimeses kirjatükis on öeldud, et toimetus “tahaks julgustada noori kirjanikke oma töid avaldama” ja “üks peamisi eesmärke ajakirjaga on anda uutele autoritele võimalus astuda lugejate ette”. Seega on arusaadav, et algajad ulmekirjanikud satuvad just sinna. Nii juhtus ka minuga.
Proovisin ka ise kirjutada
See oli 2019. aasta suvi, kui ma avastasin ulmekirjanduse. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see juhtus, aga ühel hetkel avastasin ma end kirjutamas oma esimest lugu. Tol hetkel olin ma selle üle väga uhke, hiljem olen ma taibanud, et ega see suurema asi ikka polnud. Igatahes, saatsin loo toimetusse ja sain mõned päevad hiljem kirja tollaselt peatoimetajalt, kes usaldas mu loo kahe väga staažika ja kogemustepagasiga õnnistatud kirjaniku kätte. Nad aitasid mu lugu täiustada, parandada ja putitada, kuni sellest sai enam-vähem valmis produkt. Ning 2019. aasta suve lõpus see ka ilmus.
Saatsin oma loo toimetusse ja sain kirja peatoimetajalt…
Tuleme siis looga tänapäeva: viimases numbris ilmus mu üheksas lugu Reaktoris. Aja jooksul on mu toon muutunud millegi pärast aina süngemaks ja masendavamaks, kuid ju see on lihtsalt eakohane.
Nagu juba öeldud, on Reaktor siis Eesti uue ulme stardipakuks. Ma usun, et mitmed kirjanikud, kes on seal alustanud või alustavad, jõuavad kord meie kodumaa ulmemaastiku tippu ja äkki isegi meie Eestist kaugemale. Reaktor võtab vastu igasugu töid, alustades juttudest, kuid ka arvustused, artiklid ja isegi kunstiteosed on väga oodatud. Muidugi ulmetemaalised. Reaktor on leitav leheküljel www.ulmeajakiri.ee ja toimetusele saab kirjutada aadressil toimetus@ulmeajakiri.ee. Minu soe soovitus oleks kõigile, kes vähegi huvi tunnevad, see üle vaadata ja ehk tutvuda selle Eesti kirjanduse erakliku alaliigiga, milleks on ulme.
Lisaksin nii palju, et miski siin pole reklaami otstarbel kirjutatud, vaid mu siirast soovist inimestega jagada sellist salapärast maailma nagu selleks on meie enda ulmekirjandus. Just sellepärast lugesin kuuldemänguna sisse ühe loo Reaktorist, mis on kuulatav Kodcastis.
Lugesin kuuldemänguna sisse ühe loo
Ma rääkisin muinasjuttudest ja teistest maailmadest, mis need endaga kaasa toovad. Mina tunnen, et just ulmekirjandus on see, mis pakub meile samasugust põgenemist ja avastusrõõmu nagu eelmainitud lapsepõlvest pärit jutukesed. Kindlasti pole formaat samasugune, on lood tihtipeale mõeldud vanemale publikule, kui selleks on keskmine põhikooliõpilane. Aga võibolla just sellepärast ongi lood niivõrd kaasahaaravad, sest eales ei tea, mida võib järgmine lause või lõik endas kätkeda.
