Lähteülesandeks oli kirjutada üks ,,Kalevipoja” eepose lauludest ümber mõne teise tegelase perspektiivist. Valisin XVIII laulu ja kirjutasin sellest ümberjutustuse Põrgueide vaatepunktist. Lugu räägib Põrgueide päevatoimetustest ning lõpuks sellest, kuidas Kalevipoeg tungis tema koju Põrgusse.
Valisin ülesande variantide hulgast välja proosapala loomise, kuna mulle meeldib lugusid välja mõelda. Oli huvitav arutleda, kuidas võiks minu valitud tegelane, Põrgueit, Kalevipoja põrgusse tungimisele reageerida
Silvia Leoste
Oli tavapärane päev. Põrgueit ärkas ning läks kööki askeldama. Ta valmistas hommikusöögi ja tee ning seejärel kutsus Sarvik-taadi. ,,Ae, taat! Tule sööma!’’ hüüdis Põrgueit. Varsti ilmuski Sarvik ning istus lauda. Nad sõid kahekesi ning nautisid rahulikku meeleolu. Kui nad söödud said, jätkasid nad oma toimetustega. Põrgueit koristas lauda ning pesi nõusid samal ajal kui Sarvik oma valdusi üle vaatamas käis.
Pärast koristust otsustas põrgueit käia aeda vaatamas. Ta pidi minema läbi kambri, kus oli vokk ja Linda vaikselt selle taga, oma igavest tööd tegemas. ,,Hmm, ma võiksin hiljem uue teki kudumisega alustada,’’ hakkas ta järsku mõtlema, mitte märgates Linda olemasolu voki taga. ,,Eelmised on juba kõik nii auklikud ja vanad, taat üldse ei oska mu tööd ja vaeva hoida,’’ pahandas eit omaette.
Ta jätkas oma teekonnaga aeda ning astus kambrist välja. Aed nägi nukker välja, põrguväravate juures kasvas hulga umbrohtu. Eit üllatus seda nähes ning hakkas kiiresti aia olukorda parandama. Ta noppis umbrohtu, kogus need kokku ja põletas ära. Järgmiseks kastis ta taimi ja põrgulilli tulise veega, et nad aina ilusamaks kasvaksid. Siis kohendas ta mõnede punaste tuliste puude lehti, et need akende peale ei vajuks. Valmis saades tegi ta hetke hingetõmbepausi ning imetles oma usinust.
Pool päeva oli juba möödas ning eit mõtiskles, mida veel oleks vaja teha. Talle tuli meelde teki kudumise soov ja asus sammuma kambri poole. Järsku tuhisesid temast mööda paar põrgusulast, tuli takus. ,,Mis nüüd siis lahti on?’’ vangutas eit pead. Ta sisenes kambrisse ning kuulis sulaste ähkivat juttu. ,,Kalevipoeg… tuleb, sõjakisa… käratama!’’ ohkis üks sulastest välja. ,,Mis?!’’ hüüdis Sarvik ehmatusest. Põrgueide silmad suurenesid. Kas tõesti seesama mees, kes enne teda ja Sarvikut tüütamas käis? See, kes nende põrgupiigad minema viis? ,,Just nii, sellise liikumiskiirusega, mis Kalevipojal hetkel on, jõuab ta mõne tunniga raudsillani.’’ vuristas teine sulane. Sarvik vastas selle peale käsuga saata kõige tugevamad sõjamehed Kalevipoega takistama.
Algas suur sagimine, Sarvik-taat ajas neli sõjaväge kokku ja laskis sulastel need oma kohtadele juhatada. Põrgueit vaatas seda kõike imestunult, kuid siis sõnas Sarvik talle: ,,Kui Kalevipoeg peab vastu nendele vägedele, on meil oht ta käe läbi langeda. Vala valmis kangusjook ja nõrgendusjook ning aseta nad oma kohale.’’ Põrgueit ohkis: ,,Olgu pealegi.’’ Sellest tavapärasest päevast oli saanud tõeline ootamatus. Ta toimetused olid pandud pausile ning ta pidi kiirustama uute tegemiste juurde.
Eit läks kambrisse, et kööki pääseda ning alles nüüd pani tähele voki taga ketravat Lindat, Kalevipoja ema. Suurest pahameelest oma päevaaskelduste katkestamise pärast, hakkas põrgueit oma viha välja elama: ,,Mis sa pilkad mind sellise näoga?! Vaata, et sa siin midagi nüüd ei üritaks!’’ käratas ta ning läks kiirel sammul edasi. Linda aga vaikis ning jätkas rahulikult voki taga oma tööd. Jõudes kööki, otsis eit välja võlujoogid, üks nendest oli jõudu andev ja teine jõudu võttev. Oli alati tähtis, et tugevdav jook oleks paremal ja nõrgendav pahemal. Ka Linda oli kuulnud jutte Kalevipoja tulekust ning salaja enda ettegi paar kaussi tekitanud, vokiketramist mitte lõpetades.
Sarvik-taat käis edasi tagasi, korraks õues sulastega rääkimas, korraks toas eidele kurtmas. Kalevipoeg olevat mingisugusel imekombel väsimatu ning tapnud juba mitukond põrgu sõjameest. Lõpuks otsustas Sarvik minna ja oma põrguväravat kindlustada, kuna palju lootust ei olnud, et Kalevipoeg sõduritele alla jääks. Eit tuli temaga kaasa. Kumbki neist, minnes läbi kambri, kus Linda ketras, ei märganud seal lebavaid võlujooke. ,,Näe, taadikene, võta siit kivirahne, need on muidu lillede sees õudsed,’’ õpetas põrgueit. Sarvik siis võttis kivirahnud ja leidis ka kaljupankasid ning pani need väravatele toeks. Eit aga kohe torises: ,,Kõige kenam see välja ei paista, aga vast hoiab teda tagasi.’’
Põrgueit silmas veidi hirmul olevat Sarvikut, oodates vastust, kuid Sarvik oli oma mõtetes. Eit jällegi ohkis ja kõmpis minema kambrisse. Sarvik saatis sada kõige tugevamat sõjameest ning ruttas eide järel. Ta läks kambrist edasi ning hakkas seinu ette panema. ,,Mida sa nüüd ehitad?’’ turtsatas eit. ,,Kui Kalevipoeg siia jõuab ja seinu näeb, siis läheb ilmselt mujale mind otsima,’’ vastas Sarvik rutakalt. Eit selle peale vaid vangutas taas pead. Sarvik, saanud seinad valmis, pressis end väiksest salauksest sisse ja jäi sinna. ,,Aga, mida mina teen?’’ küsis põrgueit. ,,Sina oota seal ja, kui mingil imekombel Kalevipoeg sisse saab, ütle, et mind pole kodus ja ei tea, millal üldse tulen,’’ sosistas Sarvik. Põrgueit mõtles siis veidike, kuidas loomulik välja näha ja mitte Kalevipojale näoilme järgi tõtt rääkida. Ta võttis kanga ja hakkas seda kuduma. ,,Noh, saan veidike isegi tekiga algust teha,’’ sõnas te heal meelel.
Järsku oli õuest kuulda suur raksatus. Hääl kõlas nagu taevast sajaks kive. ,,Nüüd on küll jama majas,’’ värises eit. Ta püüdis rahulikuks jääda ning jätkas kudumisega, kuid siis ehmatas kambriukse murdumisest. Tema ja Kalevipoja vahele olid jäänud vaid seinad ning õnnetuseks murdis Kalevipoeg ka need maha. Põrgueit, sisimas ärevil, ei teinud sellest väljagi ja kudus mõnusalt. Siis vaatas ta Kalevipoja poole ja märkas kellukest. Ta sõnas:
,,Näe, mis kena naljakella
Sõbral läigib sõrme küljes!
Anna arvu-asjakene!
Köidaksin ta kassi kaela
Hirmutuseks hiiredelle,
Naljatuseks nirkidele.’’
Kalevipoeg ei tahtnud kellakaupa teha, vaid küsis Sarvik-taadi kohta. Eit vastas sellepeale, et taat kodunt läinud ning ei tea, millal koju tagasi tuleb. Ta mõtles hetke ja siis pakkus Kalevipojale jääda talle, põrgueidele, seltsiks. ,,Saan sulle kõhtutäitva õhtusöögi keeta, aga enne seda võta kangusjooki pahemal.’’ Kalevipoeg aga vastas, et pole janune. Eide plaan talle nõrgendavat jooki anda nurjus.
Põrgueit vaatas pingsalt, mida Kalevipoeg järgmiseks ette võtab ning oma üllatuseks nägi, et Kalevipoeg salakambri ukse leidis. Kalevipoeg avas selle ning talle paiskus mitu sõjaväelast kaela. ,,Mis see siis veel olema peaks? Kust taat need väelased nüüd välja võlus?’’ mõtles eit küsivalt vaadates. Kalevipoeg tappis nad kõik ning Sarvik-taat oli kohustatud oma peidupaigast välja astuma. Kalevipoeg pani mõõga tuppe ja kellukese tasku, et võitlus oleks võrdne. Sarvik tahtis võtta võimujooki, kuid oli nii hirmul, et krahmas pahemal oleva joogi. Eit, nähes seda, turtsus pahaselt, kuid ei öelnud sõnagi.
Mehed läksid laastatud kambri kaudu välja õue ning eit piilus nende järele. Ta kohkus, kui nägi, kuidas ta aed, puud ja lilled olid kivisodi täis. Jälle üks mees, kes ei osanud ta tööd hinnata. Samal ajal, kui põrgueit sisises vihast omaette, alustasid Kalevipoeg ja Sarvik-taat kättpidi kahevõitlust.
Silvia Leoste, 10. K
