Lennukaaslaste ja lähedastega õpimeetodite üle arutledes tuli mulle mõte pakkuda katsetamiseks välja mõningaid ideid ja meetodeid, mis mulle eriti efektiivse ja huvipakkuvana tundusid.
Püha Johannese kool on tuntud ja armastatud just oma kogukonna pärast. “Mul on tunne, et justkui tulen koju” on lause, mida on mulle öelnud paljud minu koolikaaslased. Siiski vahest unustan, et nemad, kes on selle soojuse ja helguse aluseks, on meie armsad õpetajad ja kooli töötajad. Samuti on PJK tuntud tänu oma sihikindlusele ja eksperimenteerivale loomusele. Me teame kuhu tahame jõuda ja me ei aktsepteeri vähemat! Me julgeme proovida erinevaid ideid ja plaane, isegi selliseid, mis tunduvad liialt rasked või võimatud. Just nii juhtis meie direktor Liivika, meid väiksest Vanalinna toakesest suurde ja uhkesse koolimajja.
Nüüd tahaksin ka mina, PJK gümmnaasiumi õpilane, oma kooli kasvu panustada. Olen kooli sattunud mitmetesse vestlustesse, kus õpilased väärtustavad otsesõnu õpetajate panust tunnikorra ja tõhusa töömeeleolu tagamisse. Samuti arvan, et me võiks PJK reaalainete tundide ülesehitust rikastada. Tänu enda ja oma pereliikmete huvile reaalainete vastu, olen avastanud näiteks mitmeid uusi matemaatika õpetamise metoodikaid, mille rakendamine aitaks õpilastel huvitavamalt ja edukamalt teema selgeks saada. Kui need uuendused peaks õpilastele ja õpetajatele meeldima ning kaasa tooma tõhusama õppimise ja paremad tulemused, oleksime kõik võitjad.
Rohkem üksteise aitamist
Esimese ideena võiksid tunnid olla aktiivsemad ja elulisemad. Õpilastel võiks olla tunnis suurem roll ning võiksid proovida ka ise üksteist õpetada. Ühe võimalusena võiksime proovida “Mõtleva klassiruumi” metoodikat, originaalselt Peter Liljedahl raamatust “Building thinking classrooms”. See on metoodika, kus õpilased õpiksid rohkem üheskoos ja õpetaksid üksteist. Üksinda lahendamise asemel jagatakse klass väikesteks gruppideks, mis peavad seintel või akendel asuvatel tahvlitel ülesandeid üheskoos lahendama. Igal grupi liikmel on roll, näiteks kaks õpilast soovitavad lahendusviise ja kolmas peab lahenduse kirja panema. Ja järgmise ülesande juures vahetaksid rolle. Minu klassis on ka õpilane, kelle eelmises koolis seda meetodit kasutati ning see tegi, tema arust, matemaatika tunnid palju toredamaks.
Kodutöös õnnestunud õpilased saaks kohe tagasisidestada teisi
Ka tüüpülesanded on tähtsad, lausa vajalikud, sest enamasti tulevad eksamitesse just seda sorti ülesanded. Näiteks, kui jätta pärast harivat tundi, kodutööks paari tüüpülesande lahendamise, siis saaks olla kindel, et kõik õpilased omandasid tunniteema. Veel üks nipp, oleks et iga tunni alguses grupeeriks õpetaja omavahel need õpilased, kellel tekkis kodutööga küsimusi tugevamate õpilastega, kes said kodutööga hästi hakkama. Siis saaksid kodutööga valmis saanud õpilased, ise oma sõpru õpetada ning nii ka ise ülesanded uuesti üle korrata. Õpetaja saaks sel ajal Stuudiumi puudujaid märkida. See on võit kõigile! Teema lõpus olev kontrolltöö võiks samuti koosneda just kodutööks jäänud tüüpülesannetest. Nii et kui õpilane teeb iga õhtu ära kõik kodutööd, siis on kindel, et tal läheb ka kontrolltöös hästi. Nii oleks rohkem põhjust kõik kodutööd korralikult mõttega ära lahendada.
Tunnikontrollid üle kontrolltööde
Juba paljude õpilaste ja õpetajate poolt armastatud tagasiside meetod on tunnikontrollid. Need koosnevad enamasti vaid mõnest kergest ülesandest, aga annavad selge tagasiside nii õpetajale kui ka õpilasele. Natukene suurem hulk tunnikontrolle lubaks õpetajal teha teema lõpus väiksema kontrolltöö ning kogu perioodi hinde panemine ei jääks ühe või kahe ülisuure kontrolltöö peale. Usun, et see on ka imehea meetod, mida meeles pidada.
Kõige tähtsam osa õppemetoodikast on siiski õpetaja ja just sellega on meil PJKs vedanud. Meie õpetajate helge, kuid selge kriitika, ja oskus tekitada keskkond, kus õpilased julgevad kätt tõsta ja küsida, on tõeline alus efektiivsele tunnile.
