Punased, sinised, kollased ja rohelised värvid rändasid klaveriklahvide puudutuste saatel käest kätte, jättes jälgi savipottidele ning ruumi lapsemeelsusele ja vennaarmule.

Lugu on lihtne ega peida endas salapäraseid keldrikorruseid ega avastamata pööninguid. See räägib ühest tavalisest koolipäevast ja keset õuetundi tabatud ilust. Midagi selles siiski on – mulle, sest ikka ja jälle käin seda hetke oma telefoni pildigaleriis meenutamas. Jagan seda täna ka teiega.

Sel päeval säras kevadine päikesevalgus kooliõuel eredalt ja tunnid ei mahtunud klassiruumi piiridesse. Minu õpetajast vanaema ütles alati, et kevadel on õpilased nagu vasikad karjamaal. Sarnane rahutus oli tulnud poistesse esimese soojaga ja segas keskendumist, kuulamist ja taipamist.

Koolipäev oli nagu suur spordipäev – võisteldi, võrreldi, oldi teisest parem

Koolipäev oli kohati üks suur spordipäev – võisteldi, võrreldi, oldi teisest parem. Enam ei nähtud oma kõrval teist, ikka taga. Tundus, et vajasime väljapääsu klassist, et end väljendada ja oma pulbitsev energia teise vormi maandada.

Õppida tuleb ikka targematelt. Otsustasime kunstitunnis maalida savipotte, kuhu pista tärkama rohelist. Taimebeebid on kasvult erinevad: hernes tärkab kiirelt, kurgil läheb aega. Nii sirguvad ka inimlapsed omas tempos. Lootsin looduse peale, et ta õpetaks poistele kannatlikkust, vastutust, koostööd ja ka seda, et igaüks võistleb iseendaga, oma kasvuga. Kastmiseks läheb vahel vaja sõbra abi ning võidul peab olema eesmärk: olla päikesevalgusele lähemal või saavutada parem aeg 60 m jooksus. 

Lootsin looduse peale, et ta õpetaks poistele kannatlikkust

Tutvusime Arvo Pärdi teekonnaga klaveriminiatuur “Aliinale” helikeeleni, mis kirjeldas aastatepikkuseid katsetusi ja eneseotsinguid. Lähenesime savipottidele suurejooneliselt ja algusest. Arutasime tunnis, et kas savipottide maalimine aitas helilooja paisu taga olnud loomingu uuesti voolama. Sel päeval kolisime oma pottide ja kunstikarpidega kasvuhoone juurde muusika saatel kunsti looma. Ootasin loomepuhanguid – kauneid värvilisi poognaid, kirevaid mustreid. Sain aga lisaks veel midagi muud.

Muusika mõju oli kohene ja tuntav. Arvo Pärdi klaveriminiatuur “Aliinale” mängis taustal, luues rahuliku ja meditatiivse atmosfääri. Esmakordselt nägin, kuidas poisid võtsid alustamiseks aega ja uurisid oma savipotte, justkui oleksid need kõige õrnemad aarded. Savipotid olid kodust toodud, armsad isiklikud kristallid. Poisid töötasid vaikselt ja keskendunult, igaüks oma loomingusse süvenenud. Ei olnud tormakaid kritseldusi ega rutakaid alguseid. Ei olnud võrdlusi ega ahastusi, et teise savipott on suurem ja ilusam. Klassi kohale oli laskunud pehme tekk, mis kaisutas ja rahustas. Läks veidike aega, kuni avastati, et vesi pintslite loputamiseks oli klassiruumi jäänud. Kui tänulik ma selle eest olen!

Klassi kohale oli laskunud pehme tekk, mis kaisutas ja rahustas

See väike juhuslik takistus tõi esile minu poiste loomuliku headuse ja koostöövaimu. Üks poiss pakkus kohe oma värvist pintslit, öeldes: “Kes tahab tasuta rohelist värvi?” Veetopsi unustatud vesi sai hoopis sideme loojaks, kui hakati eri värvide sisse pistetud pintsleid üksteisega jagama. Punased, sinised, kollased, rohelised ja valged värvid rändasid klaveriklahvide puudutuste saatel käest kätte, jättes jälgi savipottidele ning ruumi lapsemeelsusele ja vennaarmule. Hetkeks oli kadunud minu ja mina. Asemele oli tulnud meie. 

Sel päeval nägin oma klassi

Sel päeval nägin oma klassi. Nägin, kuidas nad on võimelised üksteist toetama, ühes rütmis hingama. Oli selle põhjuseks “Aliinale” miniatuurne helistik, unustatud vesi, kooliõue avar karjamaa, aga minu jaoks oli see tabatud ilu. Kurk õitseb meie klassis täiel rinnal. Ja hernes, see kiire sprinter, on oma kasvuspurdi siin kevadprojektis lõpetanud. Meie poistega kepsleme ja sirgume aga edasi. Vahel sportlikult, aga lootusrikkalt. Kõik hea on meis olemas.

Toimetasid Kaspar Enok ja Madis Kivisild