Kõigile kättesaadav koolisüsteem on üks kõige olulisemaid ühiskonna aluseid, ent praeguses seisus on see aegunud ja kuiv. Ülekoormatud õppekavad tuleks muuta paindlikumaks ning soosida tegelemist enese leidmisega ning teemadega, mis noori huvitavad. Lõputud testid, mille auhinnaks on number, ei aita õpilastel areneda.

Iga inimese üks alustalasid on haridus. See avardab silmaringi, voolib meie mõttemaailma ning loob teadlikuma ühiskonna. Kuid mis juhtub siis, kui see alustala on pehkinud ning ei suuda toetada noori? Et mõista, mis on koolisüsteemis valesti, saame vaadata tagasi Antiik-Kreeka, täpsemalt Ateena poole, mille õppeasutusi peetakse oluliseks hariduse õitsenguks ning suureks Euroopa koolisüsteemi tugisambaks. Antiikne Ateena haridus ei piirdunud ainult faktiteadmiste omandamise ja distsiplinaarse koolitusega. Oluliseks aspektiks oli loovuse arendamine ja kaunid kunstid, mida peeti tähtsaks haritud ja intelligentse kodaniku kujunemisel ning see peegeldus ka hariduses.

Ateena kooliharidus intergreeris loovust

Muusikat ja kunstiõpetust integreeriti koolidesse, kus õpilased mitte ainult ei õppinud muusikateooriat, vaid harjutasid ka pillimängu ja laulmist. See mitmekülgne õppesüsteem aitas arendada loomingulist mõtlemist ja eneseväljendusoskusi. Samuti soodustas see kunstilise ja esteetilise taju kujunemist, mis oli oluline osa Ateena kodaniku kultuurilisest identiteedist.

Rõhuasetus loovusele andis Ateena haridusele uuendusmeelse mõõtme

Filosoofiaõpingud, mis viidi läbi kuulsates filosoofia koolides nagu Platoni Akadeemia ja Aristotelese Lykeion, andsid õpilastele mitte ainult võimaluse uurida erinevaid ideid, vaid ka julgustasid neid loovalt mõtlema. Filosoofiline diskussioon ja avatud suhtumine küsimustesse aitasid kujundada kriitilist mõtlemist ja loovat lähenemist probleemide lahendamisele.

Loominguline haridus andis noortele Ateenas võimaluse mitte ainult mõista maailma, vaid ka kujundada seda uute ideede, kunsti ja filosoofilise arutelu kaudu. See rõhuasetus loovusele andis Ateena haridusele dünaamilise ja uuendusmeelse mõõtme. Kuigi see idee on mõjutanud tänapäeva koolisüsteemi arengut märkimisväärselt, tunnen, et selle vaim on tuhmunud.

Loovusest on saanud võõrkeha

Tänapäeva haridussüsteem ei soosi loovust ning eneseväljendust, vaid keskendub andmete tuupimisele ilma, et omandatud infokildude vahel tekiksid seosed. Sellele võiks võrdluseks tuua analoogia, et koolides õpitakse solfedžot, kuid ei osata pilli mängida. Õpitakse pähe lugusid noot noodi haaval, kuid ei kuulda selles peituvad muusikat. Tuntakse muusika reegleid, kuid mitte seda, kuidas nende abil laule kirjutada. Jäädakse kinni ainult helistikesse ning iga nooti, mis on väljaspool raame, nimetatakse valeks. Läbi sellise süsteemi tekibki hall mass, kes oskab kõike pinnapealselt, kuid mitte midagi erakordselt. Isegi gümnaasiumides, mis on vabatahtlikud, on õpilased aheldatud riigi ühtlustava õppekava külge ning seetõttu on päevad pikad, kodutööde maht suur ja pole aega endale. 

Vähesel vabal ajal pole enda arendamiseks energiat, tehakse tuimestavaid ja nüristavaid tegevusi

Jääb mulje, et kool on justkui töökoht. Juba õpilase päev näeb välja nagu täiskasvanu oma. Ärgatakse vara, minnakse tööle vara, tehakse päev läbi intensiivset tööd, jätkatakse tööd kodus. Vähesel vabal ajal pole energiat, et ennast arendada aladel, mis huvi pakuvad, vaid tehakse tuimestavaid ja kohati nüristavaid tegevusi nagu teleka vaatamine, videomängude mängimine või internetis sihitult surfamine. Sellise rutiini tõttu tunnevadki noored, et neil pole enda jaoks aega ning nad peavad tegema tööd kellegi teise jaoks. 

Seda tunnet süvendab ka hindamissüsteem, mis võtab teadmiste omamiselt tähtsuse ja paneb õpilasi kõrgeid hindeid püüdma. Süsteem põhineb printsiibil, et kõik õpilased omandavad infot ning arenevad sama kiiresti. See üldistus aeglustab kiireid õpilasi ning koormab üle aeglasemad õpilased. Hinne ei anna ka tagasisidet, mida tuleks veel õppida ja mis on õpilase nõrkused, vaid esitab numbri, mis väljendab sinu õppeedukust eelkõige teistele. 

Läbikukkumine peab olema õppemeetod, mitte tabu

Kuigi kõigile kättesaadav koolisüsteem on üks kõige olulisemaid ühiskonna aluseid, tunnen, et praeguses seisus on see aegunud ja kuiv. Väga aktuaalne on küsimus, kuidas sütitada hariduses renessanssi. Minu arvates tuleks üle kõikide faktiliste teadmiste soosida noortes loovust, eneseväljendust ja teadmiste huvi. Nii kaua, kui noored ei saa olla loovad, tunnevad nad, et pole võimekad. Nii kaua, kui noored ei saa ennast vabalt väljendada, tunnevad nad, et neid ei kuulata. Nii kaua, kui noored tunnevad, et kool sunnib neid õppima, ei õpi nad teadmiste huvist, vaid ühiskonna surve tõttu. Inimloomusele on omane õppida ja kui noored on kaotanud huvi, on keskkonnas midagi valesti.

Kui noored ei saa olla loovad, tunnevad nad, et pole võimekad

Tuleks muuta ülekoormatud õppekavad paindlikumaks ning soosida küpsevatel noortel tegeleda vabamalt teemadega, mis neid huvitavad, ning enese leidmisega, et vältida segadust, kes nad on ja mida nad soovivad teha. Lõputud testid, mille auhinnaks on number, ei aita õpilastel areneda. Tuleb hakata hindama õpilasi individuaalselt, mitte keskmise järgi. Süsteem tuleb muuta nii, et läbikukkumine pole tabu, vaid õppemeetod. Koolidele ja õpetajatele tuleks suunata rohkem raha, sest parim viis investeerida riigi tulevikku on investeerida küpsevasse rahvasse. Nii kaua, kuni pole tehtud kõike, et haridussüsteemi parandada, pole tehtud piisavalt.